Mis on Mahe?
Mahepõllumajandus on loodushoidlik tootmisviis, mis põhineb tasakaalustatud toitaineringel ning kohalike taastuvate ressursside kasutamisel.
Põhimõtteks on toimida kooskõlas loodusega mitte looduse arvel. Tavapõllumajanduses tekkinud probleemidele püütakse leida lahendusi, mis oleksid vastuvõetavad nii keskkonnakaitselisest kui majanduslikust aspektist. See ei tähenda pöördumist minevikku, vaid traditsiooniliste meetodite ning uusima teadus- ja tehnoloogilise teabe vastastikust koostoimet.
Tavapõllumajanduses on aja jooksul agroökosüsteemid järjest lihtsustunud, suunaks on olnud tootmise intensiivistamine ning kitsas spetsialiseerumine. Mahepõllumajandus lähtub ökoloogilisest printsiibist, et keerukamad ja mitmekesisemad ökosüsteemid on stabiilsemad. Seetõttu kasvatatakse paljusid eri kultuure ning eri liiki loomi, säilitatakse looduslikke alasid, soodustatakse mitmekesise elustikuga servaalade teket. Otstarbekas on kasvatada erinevaid sorte, sest aja jooksul muutub sortide kahjustuskindlus. Kasvataja jaoks vähendab see ka majanduslikke riske, sest ühe sordi kahjustuste esinemisel võib teine anda rikkaliku saagi.
Mahepõllumajanduse olulisemad põhimõtted
*
Tervise printsiip
Mahepõllumajandus hoiab ja muudab paremaks mulla, taimede, loomade, inimeste ja planeedi kui terviku tervist. Indiviidide ja ühiskonna heaolu ei ole võimalik eristada ökosüsteemi heaolust- heast mullast saadakse terveid vilju, mis parandavad loomade ja inimeste elukvaliteeti.
* Ökoloogiline printsiip
Mahepõllumajanduslik toodang põhineb ökoloogilistel protsessidel ja tsüklitel. Maheviljelemine peab olema kohandatud vastavalt kohalikele oludele, ökoloogiale ja kultuurile. Sisendite hulka vähendatakse korduvkasutamise, ümbertöötlemise ning efektiivse materjali ja energia kasutamise abil. Mahetoodete kasvatajad, töötlejad, kauplejad ja tarbijad kaitsevad ning toetavad keskkonda, sealhulgas maastikke, kliimat, elupaiku, looduslikku mitmekesisust, õhku ja vett.
*
Õigluse printsiip
Mahepõllumajandus peab looma suhted, mis kindlustavad õigluse ja hooliva suhtumise keskkonda. Õiglus peab olema tagatud kõikidel tasanditel ja igale osalejale: talunikele, töölistele, töötlejatele, turustajatele ja tarbijatele. Kasutatavaid keskkonnaressursse tuleb kasutada sotsiaalselt ja ökoloogiliselt õiglasel viisil ning arvestades tulevaste põlvkondade vajadusi. Selleks on vaja tootmise ja turustamise süsteemi, mis on avatud ja erapooletu ning võtab arvesse reaalseid kulusid keskkonnale ja sotsiaalsfäärile.
*
Hoolimise printsiip
Mahepõllumajanduses toimuvad tegevused ettevaatus- ja vastutuse võtmise põhimõtet järgides. Põllumehed võivad suurendada efektiivsust ja saagikust, kuid ei tohi riskida tervise ja heaolu ohustamisega. Uusi tehnoloogiaid tuleb hoolikalt hinnata ja vanu olemasolevaid üle vaadata. Teadus on vajalik, kindlustamaks mahepõllumajanduse ohutust ja tervislikkust, kuid võimaliku olulise negatiivse mõjuga ning prognoosimatuid riske tuleb vältida.
Mahepõllumajandus on intensiivne informatsiooni, mitte kemikaalide kasutamise poolest, sest eeldatakse märksa suuremat läbimõtlemist oma tegevuses, kuna kiire sekkumine sünteetiliste mineraalväetiste ja pestitsiididega on välistatud. Tootja peab leidma sobiva külvikorra, vahekultuurid, väetamise vajaduse ning viisid.
Mahepõllumajandust iseloomustavad tunnused
*
enamasti tegeldakse nii taime- kui loomakasvatusega;
*
sünteetiliste mineraalväetiste ja pestitsiidide (herbitsiidide, fungitsiidide ja insektitsiidide) kasutamine on keelatud;
*
loomadele ei söödeta profülaktika mõttes antibiootikume ja kasvuregulaatoreid, samuti on tagatud nende suurem heaolu (võimalused liigi loomuomaseks käitumiseks, kehtestatud suurused hoone või õueala pindala osas);
*
kasutatakse võimalikult palju ettevõtte sisemisi ressursse, mitte ei tooda väljastpoolt sisse;
*
mulda rikastatakse piisaval hulgal orgaanilise ainega ning haritakse sobivate meetoditega optimaalsel ajal;
*
kasutatakse looduslikel protsessidel põhinevaid umbrohu, haiguste ja kahjurite tõrje meetodeid, pearõhk on ennetusel (sobivad külvikorrad, kahjurikindlamad sordid, looduslike vaenlaste esinemise soodustamine);
*
suur tähelepanu on looduslikul mitmekesisusel, tootmise keskkonnasäästlikkusel (väiksem toitainete kadu, vähem kasvuhoonegaase);
*
ei kasutata geneetiliselt muundatud organisme;
*
töötlemise käigus ei lisata sünteetilisi lisaaineid.
Mahetoit ja tervis
Mitmed erinevad uuringud on näidanud, et mahetoit sisaldab tunduvalt rohkem vitamiine, mineraalaineid, antioksüdante. Kindel on see, et mahetoit sisaldab vähem saasteainete jääke kui konventsionaalsel meetodil toodetud toit. Mahetoidu puhul võib saastumine olla minimaalne, põhjustatud kemikaalidest, mis satuvad sinna ümbritsevast keskkonnast juhuslikult (näiteks naaberpõllult).
Virginia Worthington võttis 41 läbiviidud uurimuse tulemused kokku nii, et mahetoidus on:
*
27% rohkem C vitamiini
*
21% rohkem rauda
*
29% rohkem magneesiumi
*
13% rohkem fosforit
Mahetooted sisaldasid 15% vähem vähkitekitavaid nitraate.
Agrokemikaalide jääkide osas on piirangute kehtestamisel lähtutud vaid üksikutest toimeainetest, paraku pole teada erinevate kemikaalide koostoime. Läbiviidud uuringud näitavad, et paari tavapärase pestitsiidi segamine võib toksilisust tõsta sadu kordi, võrreldes nende mõjuga eraldi (kokteili-efekt). Ühes proovis on Eestis läbiviidud seire käigus leitud kuni 8 erinevat toimeainet.
Mahetoidu hind
Agrokemikaalide kasutamise asemel kasutatakse mahepõllumajanduses rohkem tööjõudu ning panustatakse enam loomade heaolu tagavate nõuete täitmisele, mis kajastub ka tootehinnas.
Intensiivpõllumajanduse toodete madalam hind on näiline, sest arvestamata jäetakse kulud, mis tulenevad negatiivsetest tervisemõjudest ning keskkonnakahjustustest.
Vee puhastamine pestitsiidijääkidest on väga kulukas, sest erinevate pestitsiidide puhul tuleb kasutada erinevaid puhastusmeetodeid, ulatudes mõnedes riikides sadade miljonite eurodeni (nt Suurbritannias üle 200 miljoni euro aastas). Seega tulevikku vaadates on odavam jätta saaste tekitamata.
Intensiivpõllumajandus kui näljahäda lahendus
Intensiivpõllumajandus hävitab viljaka pinnase ning põhjustab palju muid probleeme, mistõttu ei ole jätkusuutlik tegevus. Nälja põhjuseks ei ole toidu puudus, vaid madal sissetulek, ebastabiilne riigikord (sõjad, rahutused). Selliste piirkondade elanikel puuduvad rahalised vahendid, et osta agrokemikaale, samas on neil tavaliselt küllaldaselt inimressurssi, et tegeleda mahepõllumajandusega. Arengumaade rahvaid tuleb aidata teadmiste ja kogemuste jagamise abil.
|
